Ma suhtusin sellesse albumisse alguses skeptilisusega, sest temas ei pasitnud olevat midagi erilist ja tead ei olnud ka. Siiski kuulasin ma albumi läbi ja isegi ei pannud õppimise kõrvalt tähele, kui laulud juba spotify poolt edasi genereeritud olid. Jah ta ei hakkanud kõrva, aga tegu oli meeldiva taustamüraga. Mulle meeldis kohati, kuidas oli kasutatud erinevaid helisid, mis erinesid laulust laulu ja ma usun, et kui oleksin võtnud aega süveneda lüürikasse oleksin leidnud, et see on ka osa sellest, miks too album on nende 1001 seas, mis siin veebileheküljel on. Ta on nagu mõni kursakas. Nüansirikas nagu kõik inimesed tegelikult on, ent elu veereb nii kiiresti, et ma ei süvnene ja pinnapealselt ta ei paelu mind.
Vabandust, aga mida tulnuka algust. Annab veidi lisapunkte. Ma mõistan, miks see album on siin nimekirjas. Ta oli oma aja kohta vaieldamatult innovaator ja ta muusika on väga nüansirikas ja jutustav. Kitarri mängiva inimesena oskan väärtustada ta riffe ja soolosid. See on muusika suvepäeval autos sõitmiseks või elutoas mängimiseks kui käimas on grillõhtu. Ma niisama teda ei kuulaks, nagu süvenedes, aga see ei ole solvang. Tahaksin anda talle 3,5 tähte, aga see pole kahjuks siin võimalik.
Räpi rütmi ja musikaalse osa poolest on tegu väga soliidse albumiga. Mulle meeldib kuidas eminemi hääles on seda pinget ja emotsiooni, mida mõminaräpist ei leia. Siiski tekitab minus konfliktseid tundeid lüürika. Laul "Kim" eriti, oli tõesti raskesti kuulatav, sest eminem räpib naise tapmisest selle pärast, et ta ei meeldi talle tagasi. Viimases laulus "Criminal" räägib ta aga sellest, kuidas ta loomulikut ei tee asju, millest ta laulab, vaid tegu on ainult ta mõtetega. Siin võibki vaidlema jääda nagu alati, et kas mõte on piisav süüks. Räppmuusika on juba definitsioonilt tihti graafilise ja rämeda lüürikaga (mis see sõna oligi, kirjandusžanr), aga siiski sellise teksti paiskamine kultuuriruumi ja ka kiitmine näitab väga hästi meie ühiskonna kohta kuidas naiste ja vähemuste vastane vihakõne on ignoreetitav ja normaliseeritud. Ma jään siiski inimesena alati lõpuks positsioonile, et sõnad pole lihtsalt sõnad. Huvitav kuidas me oleme siia jõudnud. Kui kuulata arhailisi laule, siis need ei ole mina kesksed ja tugeva sõnastusega. See on teema, mida saaks arutada kaua ja pikalt. Igatahes, "he's a ten, but he fantasizes of femicide". Muusika eest 4/5, aga kogupildina 1/5.
Oh, mul oli nii hea meel seda albumit järgmisena näha. Mul oli nagunii plaanis see tervikuna läbi kuulata, sest "Down in a hole" ja "Them bones" on mul viimase kuu paari jooksul tihti kordusel olnud. See, et seal albumis on juba kolm laulu, mis mul playlistidesse lähevad näitab, et tegu on tõesti tasemel asjaga. Mulle meeldib nende muusika juures just see teatud pinge, mis enamustes nende lauludes on. Seal on millele toetuda, need on nagu meloodilised käepidemed, mitte et ma oskaks seda selgitada. Kuulan muusikat sama moodi, nagu see kuju nende kaveril.
