Ma suhtusin sellesse albumisse alguses skeptilisusega, sest temas ei pasitnud olevat midagi erilist ja tead ei olnud ka. Siiski kuulasin ma albumi läbi ja isegi ei pannud õppimise kõrvalt tähele, kui laulud juba spotify poolt edasi genereeritud olid. Jah ta ei hakkanud kõrva, aga tegu oli meeldiva taustamüraga. Mulle meeldis kohati, kuidas oli kasutatud erinevaid helisid, mis erinesid laulust laulu ja ma usun, et kui oleksin võtnud aega süveneda lüürikasse oleksin leidnud, et see on ka osa sellest, miks too album on nende 1001 seas, mis siin veebileheküljel on. Ta on nagu mõni kursakas. Nüansirikas nagu kõik inimesed tegelikult on, ent elu veereb nii kiiresti, et ma ei süvnene ja pinnapealselt ta ei paelu mind.
Vabandust, aga mida tulnuka algust. Annab veidi lisapunkte. Ma mõistan, miks see album on siin nimekirjas. Ta oli oma aja kohta vaieldamatult innovaator ja ta muusika on väga nüansirikas ja jutustav. Kitarri mängiva inimesena oskan väärtustada ta riffe ja soolosid. See on muusika suvepäeval autos sõitmiseks või elutoas mängimiseks kui käimas on grillõhtu. Ma niisama teda ei kuulaks, nagu süvenedes, aga see ei ole solvang. Tahaksin anda talle 3,5 tähte, aga see pole kahjuks siin võimalik.
Räpi rütmi ja musikaalse osa poolest on tegu väga soliidse albumiga. Mulle meeldib kuidas eminemi hääles on seda pinget ja emotsiooni, mida mõminaräpist ei leia. Siiski tekitab minus konfliktseid tundeid lüürika. Laul "Kim" eriti, oli tõesti raskesti kuulatav, sest eminem räpib naise tapmisest selle pärast, et ta ei meeldi talle tagasi. Viimases laulus "Criminal" räägib ta aga sellest, kuidas ta loomulikut ei tee asju, millest ta laulab, vaid tegu on ainult ta mõtetega. Siin võibki vaidlema jääda nagu alati, et kas mõte on piisav süüks. Räppmuusika on juba definitsioonilt tihti graafilise ja rämeda lüürikaga (mis see sõna oligi, kirjandusžanr), aga siiski sellise teksti paiskamine kultuuriruumi ja ka kiitmine näitab väga hästi meie ühiskonna kohta kuidas naiste ja vähemuste vastane vihakõne on ignoreetitav ja normaliseeritud. Ma jään siiski inimesena alati lõpuks positsioonile, et sõnad pole lihtsalt sõnad. Huvitav kuidas me oleme siia jõudnud. Kui kuulata arhailisi laule, siis need ei ole mina kesksed ja tugeva sõnastusega. See on teema, mida saaks arutada kaua ja pikalt. Igatahes, "he's a ten, but he fantasizes of femicide". Muusika eest 4/5, aga kogupildina 1/5.
Oh, mul oli nii hea meel seda albumit järgmisena näha. Mul oli nagunii plaanis see tervikuna läbi kuulata, sest "Down in a hole" ja "Them bones" on mul viimase kuu paari jooksul tihti kordusel olnud. See, et seal albumis on juba kolm laulu, mis mul playlistidesse lähevad näitab, et tegu on tõesti tasemel asjaga. Mulle meeldib nende muusika juures just see teatud pinge, mis enamustes nende lauludes on. Seal on millele toetuda, need on nagu meloodilised käepidemed, mitte et ma oskaks seda selgitada. Kuulan muusikat sama moodi, nagu see kuju nende kaveril.
Green Day on üks nendest bändidest, keda ma diskriminatoorselt väldin. Mul on mingi vastumeelsus trendika internetimuusika osas ja jah ma tean, et see on jabur, aga ei ma ei selgita. Igatahes, see on selline muusika, mida ma naudiks ja salvestaks kui nad poleks Green Day. Näiteks see boulevard of dreams on laul, mis on hea, aga ma seostan seda sügavalt ujumisvõistlustega niiet ma ei suuda olla chill seda kuulates. Selles albumis oli ainult üks skipp, ehk tegelikult võin öelda, et tegu on hea muusikaga. Mulle meeldib, et nende lüürika, niipalju kui ma sellele tähelepanu pöörasin on päris punk ja nende sõnum ka. Annan albumile 5/5, mitte 4/5 ja võtkem seda kui vabandust (ma ei kuula toda albumit uuesti).
Vana hea. Mulle Clash meeldib. Avastasin seda albumit kuulates anda jaoks ühe uue laulu: "What's my name". Vanal briti pungil on oma kindel sound ja võlu. Ma igatsen seda kuulates vahel meloodiat ja võibolla see on ka selle uue laulu võlu, et klassikaliste punkvokaalide vahele on ka kuulda klaari refrääni.
Ma ütleks, et see album on suhteliselt mid. Tegu on muusikaga, mida minusugune inimene kirjeldaks klassikana. See on selline muusika, mida kellegi isa elutoas taustamüraks laseb. Lauludest pani mind kuulama vaid üks, "Confessions". Ma olin nii pettunud avastades, et bändis nimega violent femmes, pole ühtegi naist, mida skämmi. Maailm vajab rohkem naisvokaale rokkmuusikas.
Tegu on väga ausa rokialbumiga, isegi nii väga, et ma olen üllatunud, et ma bändi varem ei tundnud. Oli erinevate stiilidega rokkmuusikat, aga kõige rohkem jäi mulle siiski kõrva albumi kõige esimene laul, "Re-Make/Re-Model", mis alsutas albumit nii hea energiaga, et mu ootused ülejäänule olid tegelikult kõrgemad kui lõpptulemus. Kahju, et ei saanud suurema süvenemisega kuulata.
Ma oleks peaaegu ratingu tegemata jätnud. Ausalt öeldes tunnen ma, et ma pole kõige parem sellele albumile hinnangut andma, sest ma ei ole nii kursis räpivooludega. Ma tundsin kindlasti, et tegemist on kvaliteetse räpialbumiga, mis pakkus palju eri kõlasid. Tegin seda kuulates trenni, niiet mul polnud nii palju hetki süveneda sõnadele ja sõnumile, mis on kindlasti osa selle albumi menust ja sisust. See ilustreerib taas seda, mida ma räpi juures hinnata oskan ja see on loo jutustamise võimalus, mida tihti popmuusika nt ära ei kasuta.
Osad laulud ei kõlanud eriti meeldejäävalt, aga samas leidsin 'gansters paradise' meloodia originaali ja ka ühe laulu, mis minu jaoks täpselt parajalt iseennast kordas, sellise hea taustamuusika: 'Another Star´'. See album oli lõbusaks kontrastiks eelmisele Kendrick Lamar albumile, sest stili poolest olid nad väga erinevad, aga mis puutub sisusse oli seal palju sarnasusi. Mõlemad kasutasid klippe, mis sisaldasid igapäevahelisid ja jutuajamist ning tegelesid teemadega, mis kimbutasid Ameerikat siis ja kimbutavad ka praegu nagu nt rassiline diskrimineerimine.
Polnud ühtegi laulu, mida ma salvestanud oleks, aga tegu oli vägagi hea albumiga, mida ma solitaire mängimise taustal nautisin. Selliste albumite kuulamine on mulle alati meeldetuletuseks, et ma ei oma head ettekujutust, mis muusika kuulub zanrisse metal. Ma oleks seda rokkiks kutsunud ikka, aga ega metal pidi ka kuskilt alguse saama.
ABBA-ga ei saa väga mööda panna. Nad teevad nii ilusaid ballaade kui ka lõbusat poppmuusikat, mis on nii lihtne ja ajatu. Inimesed ei saa manipuleerida mind häbenema seda, et ma ABBA muusikat naudin. Väärtustan ka nende lõbusat lüürikat inimsuhtete ja lihtsalt situatsioonikoomika kohta. Sellest albumist väärtustasin ma vähem tuntud lauludest kõige rohkem laulu "My Love, My Life", mis on lihtsalt ilusalt kerge ja armastav laul. Siinkohal shoutout kassile ABBA, kes võib vist isegi olla kõige armsam kassipoeg, keda ma kohannud olen.
'Comfortably Numb' saab alati olema üks parimaid kitarrisoolosid, mida ma kuulnud olen, aga ausalt öeldes ei ole ülejäänud album nii meeldejääv. The Wall albumina on rohkem atmosfäärne kuulamiskogemus kui enamus albumeid ja ta kuvab kindlat emotsiooni. Pink Floyd sonifitseerib depressiooni paremini kui emo muusika. See on vastukaaluks minu enne antud kriitikale. Ma pean ütlema, et mind häirib veidi solisti rääkimise hääl, aga eks võib olla, et ta tahtis ka, et see oleks selline veidi ebamugavust tekitav, tegu pole ju rõõmsa albumiga. Album sobis oma särtsuvaba olemuse ja kohati lootusetu lüürika poolest hästi optika protokollide tegemise taustamuusikaks. Üks laul, mida ma enne ei tundnud, mis mulle kõrva jäi oli 'Hey You'.
Edit: See on meeldetuletus, miks ma pean lugema vikipeedia artikkleid enne kui ma kuulan albumit. Album, mis on niigi kuulamiskogemus oleks seda veelgi enam kui oleksin lugenud enne läbi selle storylinei, mis laude sisse punutud on. Ma olin kooli põhjal alati arvanud, et another brick in the wall on lugu sellest, kuidas koolisüsteem võtab ära laste individuaalsuse, aga selgub, et selle loo kontekstis on tegu ka kirjeldusega sellest, kuidas peategelane müürib end aina ära teistest inimestest. Sajad miljonid on leidnud kontakti ühe vaevatud väljamõeldud rokkstaariga.
Mulle meeldib ikka Radioheadi atmosfääriline kõla rohkem kui nende rokkimad laulud nagu 'Creep'. See album oli mõnusalt elektrooniline. Kohati kuulsin noote, mis meenutasid mulle Lähis-Ida muusikat ja ma võrdleks laulja häält kohati ka minarettide kõlaga. Jah, albumis oli laul pealkirjaga püramiidid, aga muidu polnud mingit viidet, et see neid mõjutanud oleks, huvitav. Albumist jäi mulle enim meelde laul 'Pulk/Pull Revolving Doors', mis langeb kategooriasse mõnus korduv muusika. Mulle meeldisid selle laulu trummid, mis olid täpselt parajalt meloodilised ja samas pungilaadselt edasi raiuvad.
Kõla poolest ei olnud see muusika üldse minule. Ma mõistan kuidas ta võib meeldida. Ta on selline pubis õllese peaga kaasa laulmise muusika. Suhteliselt lihtsad kohati kantrilikud meloodiad ja jutustav sarkastiliskriitiline lüürika. See on muusika briti töölisklassile. Ma kujutan ette, kuidas sellele võiks UKs pinda olla, aga kahjuks mulle ta ei ole. The Clash on ikka veidi rohkem minu asi.
See album omas mõnda klassikat, aga üldiselt jäi see taustamuusikaks, mis mind eriti kuulama ei tõmmanud.
Ma sooviksin anda talle hindeks 3,5 kui ma saaksin, sest seal albumis on nii palju ilusaid laule, aga samas ma ei kuula seda tüüpi muusikat oma vabast ajast. Nagu kogu minu kriitika on isikliku maitse põhine, kui stiil välja arvata, on vaieldamatult tegu imehea albumiga.
Mul pole selle albumi osas tugevaid tundeid. Laulja oskab hästi laulda, aga see muusika oli kerge ununema. Tahaks and 2,5, aga see pole võimalik.
See oli kindlasti natukene huvitavam kuulamine. Kõik laulud olid küll veidi sarnased nii kõlalt kui ka sisult. Ma soovin, et ta oleks andnud rohkem detaile selle läbikukkunud suhte kohta millest ta pidevalt laulis, sest mul tekkis uudishimu. Tema perspektiivist paistis, et küsimus oli lihtsas armastamises või mitte armastamises, aga ma tahaksin ka naise perspektiivi kuulda, sest ta ei andnud mingeid detaile ja ma ei usu, et see naine lihtsalt üks päev järsku otsustas, et tegelikult ei armasta. Muusika ei olnud selline, mida ma oma vabast ajast kuulaksin, aga tegu oli huvitava kuulamisega niiet 3.
The Smiths pole mulle kunagi eriti istunud. Mul lihtsalt pole nende muusikaga klappi ja ka see album jäi mulle veidi igavaks. Aga respekt neile selle eest, et neil tõesti on oma kõla ja ühel väga uimasel, palaval, hägusel bussisõidul Itaalia flixbussis oli see hea atmosfäärikuulamine kõikudes une ja ärkveloleku piiril.
Keskmine rokialbum. Kui aus olla ootasin kindlasti enamat, kuna The Rolling Stones on selline bänd, kelle albumitest võib kindlasti leida peidetud teemante. Läksin tühjade kätega koju. Seda albumit kannab see, et ma naudin seda žanrit muusikat. Kellegi teise kõrvadele mõtetu müra ilmselt.
Mul polnud erilist klikki selle albumiga. Ma oskan tunnustada autori head muusikalist annet ja muusika enda detailsust, aga see ei pane siiski mind kuulama. See on mõneti ebaaus, sest minu otsust mõjutab ka kultuurne taust, aga see on minu kontrolli alt väljas. Mulle meeldib, et see generaator andis mulle vahelduseks ka albumi, mis pole tuntud briti ja ameerika levimuusika nagu enamus albumeid siin.
Kuulsin mitmeid tuttavaid meloodiaid ja laule, album elab kindlasti muusikas edasi. Ühe laulu häälitsused meenutasid seda ühte Korni laulu, te teate küll millist ma mõtlen. Oleks põnev teada kas seal on seos, aga ilmselt pole. "You be Illin'" pani mõtlema Illyle mille silte Triestes nii palju näinud olen. "Walk this way" koos Aerosmithiga oli ikka kõige toredam laul albumis. Stiililt oli album lõbus ja kuigi selle mängulisus oli kohati veidi naljakas sellisel kohmakal viisil, oli selles ka meeldivat, mida oskan võrrelda vaid osade Nickelbavk lauludega, tean pole jube täpne võrdlus aga parim mis ma praegu leida suudan.
