Essa lugu on juba suht tsirkusemuusika :D Päris sürr kuulamine üle terve albumi. Mõned palad on kergemad kuulamised, aga paljuniski on muusikat, mida pole võimalik isegi süstematiseerida. Täiesti uued kõlad minu jaoks, väga põnev.
Väga õige 80ndate produ ja kõla. Aga selliseid "jäävad terve päev kummitama" lugusid on pigem vähe. Võibolla nõuab mitut kuulamist. Kaunis kooriosa "Hello Earth" lõpus
Võibolla ei keskendunud piisavalt albumi kuulamise ajal, aga minu jaoks jäid lood enamjaolt väga sarnaseks ja raske on neid eristada. Kõigil on nii sarnane kõla ja pillide balanss. Seega kahju, et midagi konkreetset ei jäänud meelde väga. Tore kuulamine iga ja 2 lugu (Candy Says ja Pale Blue Eyes) jätsin isegi Spotify Liked Songs sekka, aga album tervikuna pole tänapäeva kontekstis väga märkimisväärne. Tugevaim mõte, mis albumis minus tekitas, on see, et ma peaks rohkem ja keskendunumalt sõnu kuulama ning tekitama sellest harjumuse (sest praegu ma reaalselt ei oska sõnu kuulata). Jääb tunne, et kui teha need lood ümber natuke modernsema ja erilisema produga, siis nad jääksid rohkem kõrvu.
Pool albumit polnud Spotifys saadaval, aga see, mis on olemas, on klassikaline hea rock&roll. Võiks lõputult kuulata. Paljud lood 6/8 minekuga. Terve album tekitab Fallouti mängimise isu jälle.
Esimene "lugu" on 20 minutit pikk, wtf? Tundub olevat kogemusalbum (mitte ainult singlid reas). Mõnus kuulamine! Progerokki fännan ma väga ja see konkreetne album on kindlasti hea näide tervest žanrist. Pole päris Rushi parim väljalask, aga ikka panid sellega pihta.
Põnev! Olen Queeni varasemalt palju kuulanud, aga mitte niimoodi albumi kaupa. On tunda, et nad alles teise albumiga veel otsivad oma kõla, aga signatuurid (keerulised vokaalharmooniad, Brian May kitarrikäigud) on juba olemas. Mõnel laulul annab vokaalid hoopiski Taylor, Queeni trummar, ning see toob bändile kohe Led Zeppelini laadse kõla. Esimesel kuulamisel on keeruline neid lugusid siin meelde jätta, sest väga suur osa neist on pigem progeroki laadsed, st mõtteid palju ja korduvaid meloodiaid ning tuure on pigem vähe. Vahepeal tunnen ka, kuidas mingeid produsid poleks võimalik laivis mängida. Nt Brian May kitarrid on vahepeal duublis või on lihtsalt väga palju vokaalpartiisid. Aga see on vist Queeni üldine "probleem", et lood on tihti üleprodutseeritud nii, et laivis ei saa neid "täielikult" mängida vaid 4 inimesega. Ainuke pala, mis on Queeni nö kullavaramusse või Greatest Hits plaadile jõudnud on Seven Seas of Rhye. Kindlasti pole see plaat nende parim teos, vaid nende helgemad aastad olid veel ees.
Heaks muusikaks pole palju vaja, lihtsuses ju peitub võlu. AC/DC teab seda. Oma "Highway to Hell" albumiga on nad oma parimas mahlas ning see on tõesti hea klassikalise roki kuulamine. Roki algelised tõed kehtivad isegi tänapäeval.
Kahju, et seda kulda Spotifys väga pole. Kuulasin albumit hoopis Youtube'st. Siin plaadil on tõesti palju head kraami. Mõned pikemad lood (kuni 10 min!) on täitsa omaette kogemused. Funki-huvilisele tundub see album olevat kohustuslik kuulamine ja mulle see ka tõesti meeldib.
Album on krutskeid täis, aga see teebki kuulamise väga huvitavaks. 10 lugu 14st olid mulle piisavalt huvitavad, et läksid kohe Spotify Liked Songs sekka. Siin on piisavalt satiiri ja põnevat kõla, et saaks albumit ikka mitukümmend korda kuulata. Pole ime, et see on 90ndate britpopi üks defineerivaid albumeid. Oasis vs Blur kakluses olen kindlasti Blur poolel.
Siin albumil on head Biitlite klassikat. Aga on ka sellist täidet, mis oleks vabalt võinud albumilt välja jääda. Album on kahepoolne ja kestab üle pooleteise tunni ning ühe pika kuulamisega hakkavad lood sulanduma ning nende lugudega samastumine läheb aina raskemaks. Kui albumilt oleks pooled (või äkki kolmandiku?) lood ära võetud ja järele jäänud vaid parimad palad, siis oleks see tõesti 5/5. Aga kahjuks nii ta pole ja jääb tunne, nagu poisid lihtsalt läksid hulluks selle plaadi tegemisel ja neil polnud filtrit. Ma mõistan, kuidas see plaat (või plaadid) mõjutas järgmise 30a muusikat ning kuidas tol ajal see 2 plaati saada ühe plaadi hinna eest oli haige diil. Aga tänapäeval on teda ühe jorus raske kuulata.
Mõnus Rock'n'Roll kuulamine. Selline "back to fundamentals" tunne ja siin pole ühtegi halba lugu, siin on isegi väga mitu suurepärast lugu. Aga album koosneb enamjaolt tegelikult kaveritest, vaid 3 lugu on bändi (või Jagger-Richards duo) kirjutatud. Ehk plaadil jääb vajaka artisti enda väljendusest ja see tõmbab hinnangut suts alla.