Essa lugu on juba suht tsirkusemuusika :D
Päris sürr kuulamine üle terve albumi. Mõned palad on kergemad kuulamised, aga paljuniski on muusikat, mida pole võimalik isegi süstematiseerida. Täiesti uued kõlad minu jaoks, väga põnev.
Väga õige 80ndate produ ja kõla. Aga selliseid "jäävad terve päev kummitama" lugusid on pigem vähe. Võibolla nõuab mitut kuulamist.
Kaunis kooriosa "Hello Earth" lõpus
Võibolla ei keskendunud piisavalt albumi kuulamise ajal, aga minu jaoks jäid lood enamjaolt väga sarnaseks ja raske on neid eristada. Kõigil on nii sarnane kõla ja pillide balanss. Seega kahju, et midagi konkreetset ei jäänud meelde väga. Tore kuulamine iga ja 2 lugu (Candy Says ja Pale Blue Eyes) jätsin isegi Spotify Liked Songs sekka, aga album tervikuna pole tänapäeva kontekstis väga märkimisväärne. Tugevaim mõte, mis albumis minus tekitas, on see, et ma peaks rohkem ja keskendunumalt sõnu kuulama ning tekitama sellest harjumuse (sest praegu ma reaalselt ei oska sõnu kuulata).
Jääb tunne, et kui teha need lood ümber natuke modernsema ja erilisema produga, siis nad jääksid rohkem kõrvu.
Pool albumit polnud Spotifys saadaval, aga see, mis on olemas, on klassikaline hea rock&roll. Võiks lõputult kuulata. Paljud lood 6/8 minekuga. Terve album tekitab Fallouti mängimise isu jälle.
Esimene "lugu" on 20 minutit pikk, wtf? Tundub olevat kogemusalbum (mitte ainult singlid reas).
Mõnus kuulamine! Progerokki fännan ma väga ja see konkreetne album on kindlasti hea näide tervest žanrist. Pole päris Rushi parim väljalask, aga ikka panid sellega pihta.
Põnev! Olen Queeni varasemalt palju kuulanud, aga mitte niimoodi albumi kaupa. On tunda, et nad alles teise albumiga veel otsivad oma kõla, aga signatuurid (keerulised vokaalharmooniad, Brian May kitarrikäigud) on juba olemas.
Mõnel laulul annab vokaalid hoopiski Taylor, Queeni trummar, ning see toob bändile kohe Led Zeppelini laadse kõla.
Esimesel kuulamisel on keeruline neid lugusid siin meelde jätta, sest väga suur osa neist on pigem progeroki laadsed, st mõtteid palju ja korduvaid meloodiaid ning tuure on pigem vähe.
Vahepeal tunnen ka, kuidas mingeid produsid poleks võimalik laivis mängida. Nt Brian May kitarrid on vahepeal duublis või on lihtsalt väga palju vokaalpartiisid. Aga see on vist Queeni üldine "probleem", et lood on tihti üleprodutseeritud nii, et laivis ei saa neid "täielikult" mängida vaid 4 inimesega.
Ainuke pala, mis on Queeni nö kullavaramusse või Greatest Hits plaadile jõudnud on Seven Seas of Rhye. Kindlasti pole see plaat nende parim teos, vaid nende helgemad aastad olid veel ees.
Heaks muusikaks pole palju vaja, lihtsuses ju peitub võlu. AC/DC teab seda. Oma "Highway to Hell" albumiga on nad oma parimas mahlas ning see on tõesti hea klassikalise roki kuulamine. Roki algelised tõed kehtivad isegi tänapäeval.
Kahju, et seda kulda Spotifys väga pole. Kuulasin albumit hoopis Youtube'st.
Siin plaadil on tõesti palju head kraami. Mõned pikemad lood (kuni 10 min!) on täitsa omaette kogemused. Funki-huvilisele tundub see album olevat kohustuslik kuulamine ja mulle see ka tõesti meeldib.
Album on krutskeid täis, aga see teebki kuulamise väga huvitavaks. 10 lugu 14st olid mulle piisavalt huvitavad, et läksid kohe Spotify Liked Songs sekka. Siin on piisavalt satiiri ja põnevat kõla, et saaks albumit ikka mitukümmend korda kuulata. Pole ime, et see on 90ndate britpopi üks defineerivaid albumeid. Oasis vs Blur kakluses olen kindlasti Blur poolel.
Siin albumil on head Biitlite klassikat. Aga on ka sellist täidet, mis oleks vabalt võinud albumilt välja jääda. Album on kahepoolne ja kestab üle pooleteise tunni ning ühe pika kuulamisega hakkavad lood sulanduma ning nende lugudega samastumine läheb aina raskemaks.
Kui albumilt oleks pooled (või äkki kolmandiku?) lood ära võetud ja järele jäänud vaid parimad palad, siis oleks see tõesti 5/5. Aga kahjuks nii ta pole ja jääb tunne, nagu poisid lihtsalt läksid hulluks selle plaadi tegemisel ja neil polnud filtrit.
Ma mõistan, kuidas see plaat (või plaadid) mõjutas järgmise 30a muusikat ning kuidas tol ajal see 2 plaati saada ühe plaadi hinna eest oli haige diil. Aga tänapäeval on teda ühe jorus raske kuulata.
Mõnus Rock'n'Roll kuulamine. Selline "back to fundamentals" tunne ja siin pole ühtegi halba lugu, siin on isegi väga mitu suurepärast lugu. Aga album koosneb enamjaolt tegelikult kaveritest, vaid 3 lugu on bändi (või Jagger-Richards duo) kirjutatud. Ehk plaadil jääb vajaka artisti enda väljendusest ja see tõmbab hinnangut suts alla.
Raske kuulamine, mõned minu jaoks meeldivad lood on ka siin, aga üldiselt pigem ei fänna.
Polnudki varem Smithse väga kuulanud. Hea leid! Bänd tegutses vaid 5 aastat, aga suutis selle ajaga kujundada tervet Briti muusikaskeenet ning vastanduda synth-popile oma rokipillide kõlaga. Ükski lugu siin pole selline "tahaks kaasa laulda" bänger, aga nad on hoopiski mõnusad kuulamised, mis ei kriibi kõrva isegi pärast mitut kuulamist.
Beyone'i repertuaariga olen pigem põgusalt enne tutvunud. See album on kõvasti tumedam ja alternatiivsem, kui ma oleks oodanud. Suur temaatika on muidugi seks.
Siin on palju võimsaid lugusid ja produ on uskumatul tasemel. Mitut lugu saadab ka provotseeriv muusikavideo, mida tasub kindlasti vaadata, see on albumi kuulamisel eriline kirss tordil ja minusugusele inimesele annab võibolla sisu paremini edasi kui muusika sõnad.
Iga lugu kuidagi eristub teistest. Isegi kui album on peaagu poolteist tundi pikk, siis vaheldust on siin piisavalt, et ma kuulan huviga terve kogemuse läbi.
Ma avastasin siit ka, et John Mayeri "XO" on kaver Beyonce'i originaalist.
Albumi pealkiri "BEYONCE" on igati õigustatud. Siia albumile pole muusikat pandud pelgalt muusika väljalaskmiseks, vaid see on Beyonce'i kui artisti suur eneseväljendus ja peegeldus tema tolleaegsest olekust.
Laid back "cool jazz" kuulamine. Väga raske oli midagi siit meelde jätta. Sellegipoolest on album suht revolutsiooniline oma aja kohta ja siin on ikka head kraami.
Suht OK kuulamine, enamjaolt sujus neutraalselt ja mõni üksik lugu jäi kõrva ka. Aga pigem selline plaat, mida uuesti ei kuulaks.
Ei kriibi kõrva, aga Bruce Springsteenil on ikka palju paremat kraami olnud. Ma ütleksin, et see plaat on vaid väike "koma" tema tugevamate albumite vahel.
Albumil on:
* Green Onions, revolutsiooniline ja legendaarne lugu
* posu palasid, mis kõlavad täpselt nagu Green Onions
See album võibolla inspireeris terveid žanreid, aga nüüd seda kuulata oli küll päris igav.
hip-hop, funk, punk, jazz... Mis asi see Beastie Boys on? Imeline. Ta on kuradi imeline. Mulle nii meeldib see album. See on täielik kogemusalbum, üleminekud on nii head ja seda kuulates ei teki mul üldse igavust.
Albumi parimate palade sekka kuuluvad kindlasti "Sabotage", "Root Down", "Get It Together" (Questi Q-Tipiga!), "Alright Hear This", "Flute Loop" ja "Transitions". Kõla järgi saab aru, et Beastie Boys inspireeris nii palju tulevasi artiste. Uskumatu plaat.
Ootasin Steve Winwoodist enamat. Aga tulemus on igav synth pop kohutavate vokaalidega. Kahju.
Väga hea blues rock album, mille lüürika keskendub just tavainimese hädadele. USAs üpriski kõmutekitav bänd, aga ausalt öeldes ma siin plaadil rassismi ei tunne, pigem just klassivõitlust ja Lõuna-Ameerika ühtsust.
Täitsa hea kuulamine. Neil Youngi vokaal võib üksikutel lugudel sutsuke tüütu olla ja siis ta tõmbab lambist välja ülihea rokkvokaali. Heliloojana on ta ka intrigeeriv ja ükski lugu siin polnud selline filler taustamuusika. Tugev plaat ja julgeks soovitada.
Stevie tulistab ja Stevie mööda ei pane. Vahepeal paneb kümnesse, seekord üheksasse. Terve plaat on hea kuulamine, aga siin selliseid legendaarseid hitte ei ole. Ma olin väga üllatunud, et see konkreetne album on 17. väljalase Stevielt. Mees ise oli siis 24-aastane. Tüüp ikka tootis haiget tempoga oma kvaliteetset muusikat.
Mulle lihtsalt tundub see album kohutavalt igav. Võibolla kui ma kuulaksin seda plaati mitu korda läbi, siis jääks midagi meelde, aga esmasel kuulamisel on tõesti raske ühtegi lugu siit meenutada. Ei aita ka fakt, et mulle see vokaal ei sümpatiseeri üldse. Võibolla mulle lihtsalt ei meeldi indie rock või see vaib.
Üks kuulatav lugu isegi ("The Booker Tease"), mis kestab vaid minuti. Ülejäänud oli küll eksperiment vaimses vastupidamises ja ma avastasin, et mulle laadne "avant-rock" ei istu kohe... üldse.
Produ on siin professionaalne, aga meloodiad, vokaal ja lüürika on ikka päris tüütud. "Blank Space" mulle meeldib, aga on ka võimalik, et ma olen lihtsalt vanast ajast Stockholmi sündroomi kukkunud.
See album lihtsalt venib ja venib. Juba enne albumi keskpunkti tahtsin, et see lõppeks.
Okei, "Wildest Dreams" on ka täitsa kuulatav.
Laadne Industrial Rock pole päris minu teema. Aga põnev kuulamine on ta ikka. Palju originaalseid mõtteid ja minu jaoks täitsa uut kõla.
Terve plaat on suht hedonistlik ja kirglik. "Closer" on kuidagi eriti isiklik.
Ma saan tunnistada, et plaat on uskumatu kunstiteos ja lähedane eneseväljendus, aga saan sama lausega ka öelda, et mulle see muusika väga peale ei lähe. 3/5
Nostalgiline kõla on tervel albumil. Väga meenutab Simon & Garfunkel lugusid ja mulle see täiega meeldib. Dylani vokaal pole kõige parem, aga see ei ärrita ka, ta ongi rohkem jutuvestjaks mõeldud. Kahju, et ma lihtsalt ei oska muusika puhul sõnu kuulata. Päris mitmel korral aga jäid kitarripartiid ja üleüldse lugude seaded kõrva. 4/5
Nagu kuulaksin K-Rose'i San Andreast mängides. Sellist kraami saaksin päris pikalt mängida, täiega siiras kõla ja ilus seade lauludel. 4/5
Täitsa meeldiv ja ajatu kõla. Ilus mix ja klassikaline songwriting ka, kuulaks pikalt veel edasi. Täitsa kujutan ette, kuidas ja miks tervel generatsioonil tekkis Elvise-hullus. 4/5
Kuidagi kehv mix, ma nagu kuulaks seda läbi mingisuguse toru. Väga palju kahtlaseid ideid ja kõlasid, mis ei tööta. Selline eksperimentaalne brit synthpop, mis mulle kuidagi ei istu.
Vokaalid on ikka päris kohutavad ja kriibivad kõrva. Omal ajal võis ta midagi huvitavat ja uut olla, aga praegu kuulates on see ikka piin.
1/5
