Essa lugu on juba suht tsirkusemuusika :D
Päris sürr kuulamine üle terve albumi. Mõned palad on kergemad kuulamised, aga paljuniski on muusikat, mida pole võimalik isegi süstematiseerida. Täiesti uued kõlad minu jaoks, väga põnev.
Väga õige 80ndate produ ja kõla. Aga selliseid "jäävad terve päev kummitama" lugusid on pigem vähe. Võibolla nõuab mitut kuulamist.
Kaunis kooriosa "Hello Earth" lõpus
Võibolla ei keskendunud piisavalt albumi kuulamise ajal, aga minu jaoks jäid lood enamjaolt väga sarnaseks ja raske on neid eristada. Kõigil on nii sarnane kõla ja pillide balanss. Seega kahju, et midagi konkreetset ei jäänud meelde väga. Tore kuulamine iga ja 2 lugu (Candy Says ja Pale Blue Eyes) jätsin isegi Spotify Liked Songs sekka, aga album tervikuna pole tänapäeva kontekstis väga märkimisväärne. Tugevaim mõte, mis albumis minus tekitas, on see, et ma peaks rohkem ja keskendunumalt sõnu kuulama ning tekitama sellest harjumuse (sest praegu ma reaalselt ei oska sõnu kuulata).
Jääb tunne, et kui teha need lood ümber natuke modernsema ja erilisema produga, siis nad jääksid rohkem kõrvu.
Pool albumit polnud Spotifys saadaval, aga see, mis on olemas, on klassikaline hea rock&roll. Võiks lõputult kuulata. Paljud lood 6/8 minekuga. Terve album tekitab Fallouti mängimise isu jälle.
Esimene "lugu" on 20 minutit pikk, wtf? Tundub olevat kogemusalbum (mitte ainult singlid reas).
Mõnus kuulamine! Progerokki fännan ma väga ja see konkreetne album on kindlasti hea näide tervest žanrist. Pole päris Rushi parim väljalask, aga ikka panid sellega pihta.
Põnev! Olen Queeni varasemalt palju kuulanud, aga mitte niimoodi albumi kaupa. On tunda, et nad alles teise albumiga veel otsivad oma kõla, aga signatuurid (keerulised vokaalharmooniad, Brian May kitarrikäigud) on juba olemas.
Mõnel laulul annab vokaalid hoopiski Taylor, Queeni trummar, ning see toob bändile kohe Led Zeppelini laadse kõla.
Esimesel kuulamisel on keeruline neid lugusid siin meelde jätta, sest väga suur osa neist on pigem progeroki laadsed, st mõtteid palju ja korduvaid meloodiaid ning tuure on pigem vähe.
Vahepeal tunnen ka, kuidas mingeid produsid poleks võimalik laivis mängida. Nt Brian May kitarrid on vahepeal duublis või on lihtsalt väga palju vokaalpartiisid. Aga see on vist Queeni üldine "probleem", et lood on tihti üleprodutseeritud nii, et laivis ei saa neid "täielikult" mängida vaid 4 inimesega.
Ainuke pala, mis on Queeni nö kullavaramusse või Greatest Hits plaadile jõudnud on Seven Seas of Rhye. Kindlasti pole see plaat nende parim teos, vaid nende helgemad aastad olid veel ees.
Heaks muusikaks pole palju vaja, lihtsuses ju peitub võlu. AC/DC teab seda. Oma "Highway to Hell" albumiga on nad oma parimas mahlas ning see on tõesti hea klassikalise roki kuulamine. Roki algelised tõed kehtivad isegi tänapäeval.
Kahju, et seda kulda Spotifys väga pole. Kuulasin albumit hoopis Youtube'st.
Siin plaadil on tõesti palju head kraami. Mõned pikemad lood (kuni 10 min!) on täitsa omaette kogemused. Funki-huvilisele tundub see album olevat kohustuslik kuulamine ja mulle see ka tõesti meeldib.
Album on krutskeid täis, aga see teebki kuulamise väga huvitavaks. 10 lugu 14st olid mulle piisavalt huvitavad, et läksid kohe Spotify Liked Songs sekka. Siin on piisavalt satiiri ja põnevat kõla, et saaks albumit ikka mitukümmend korda kuulata. Pole ime, et see on 90ndate britpopi üks defineerivaid albumeid. Oasis vs Blur kakluses olen kindlasti Blur poolel.
Siin albumil on head Biitlite klassikat. Aga on ka sellist täidet, mis oleks vabalt võinud albumilt välja jääda. Album on kahepoolne ja kestab üle pooleteise tunni ning ühe pika kuulamisega hakkavad lood sulanduma ning nende lugudega samastumine läheb aina raskemaks.
Kui albumilt oleks pooled (või äkki kolmandiku?) lood ära võetud ja järele jäänud vaid parimad palad, siis oleks see tõesti 5/5. Aga kahjuks nii ta pole ja jääb tunne, nagu poisid lihtsalt läksid hulluks selle plaadi tegemisel ja neil polnud filtrit.
Ma mõistan, kuidas see plaat (või plaadid) mõjutas järgmise 30a muusikat ning kuidas tol ajal see 2 plaati saada ühe plaadi hinna eest oli haige diil. Aga tänapäeval on teda ühe jorus raske kuulata.
Mõnus Rock'n'Roll kuulamine. Selline "back to fundamentals" tunne ja siin pole ühtegi halba lugu, siin on isegi väga mitu suurepärast lugu. Aga album koosneb enamjaolt tegelikult kaveritest, vaid 3 lugu on bändi (või Jagger-Richards duo) kirjutatud. Ehk plaadil jääb vajaka artisti enda väljendusest ja see tõmbab hinnangut suts alla.
Raske kuulamine, mõned minu jaoks meeldivad lood on ka siin, aga üldiselt pigem ei fänna.
Polnudki varem Smithse väga kuulanud. Hea leid! Bänd tegutses vaid 5 aastat, aga suutis selle ajaga kujundada tervet Briti muusikaskeenet ning vastanduda synth-popile oma rokipillide kõlaga. Ükski lugu siin pole selline "tahaks kaasa laulda" bänger, aga nad on hoopiski mõnusad kuulamised, mis ei kriibi kõrva isegi pärast mitut kuulamist.
Beyone'i repertuaariga olen pigem põgusalt enne tutvunud. See album on kõvasti tumedam ja alternatiivsem, kui ma oleks oodanud. Suur temaatika on muidugi seks.
Siin on palju võimsaid lugusid ja produ on uskumatul tasemel. Mitut lugu saadab ka provotseeriv muusikavideo, mida tasub kindlasti vaadata, see on albumi kuulamisel eriline kirss tordil ja minusugusele inimesele annab võibolla sisu paremini edasi kui muusika sõnad.
Iga lugu kuidagi eristub teistest. Isegi kui album on peaagu poolteist tundi pikk, siis vaheldust on siin piisavalt, et ma kuulan huviga terve kogemuse läbi.
Ma avastasin siit ka, et John Mayeri "XO" on kaver Beyonce'i originaalist.
Albumi pealkiri "BEYONCE" on igati õigustatud. Siia albumile pole muusikat pandud pelgalt muusika väljalaskmiseks, vaid see on Beyonce'i kui artisti suur eneseväljendus ja peegeldus tema tolleaegsest olekust.
Laid back "cool jazz" kuulamine. Väga raske oli midagi siit meelde jätta. Sellegipoolest on album suht revolutsiooniline oma aja kohta ja siin on ikka head kraami.
Suht OK kuulamine, enamjaolt sujus neutraalselt ja mõni üksik lugu jäi kõrva ka. Aga pigem selline plaat, mida uuesti ei kuulaks.
Ei kriibi kõrva, aga Bruce Springsteenil on ikka palju paremat kraami olnud. Ma ütleksin, et see plaat on vaid väike "koma" tema tugevamate albumite vahel.
Albumil on:
* Green Onions, revolutsiooniline ja legendaarne lugu
* posu palasid, mis kõlavad täpselt nagu Green Onions
See album võibolla inspireeris terveid žanreid, aga nüüd seda kuulata oli küll päris igav.
hip-hop, funk, punk, jazz... Mis asi see Beastie Boys on? Imeline. Ta on kuradi imeline. Mulle nii meeldib see album. See on täielik kogemusalbum, üleminekud on nii head ja seda kuulates ei teki mul üldse igavust.
Albumi parimate palade sekka kuuluvad kindlasti "Sabotage", "Root Down", "Get It Together" (Questi Q-Tipiga!), "Alright Hear This", "Flute Loop" ja "Transitions". Kõla järgi saab aru, et Beastie Boys inspireeris nii palju tulevasi artiste. Uskumatu plaat.
Ootasin Steve Winwoodist enamat. Aga tulemus on igav synth pop kohutavate vokaalidega. Kahju.
Väga hea blues rock album, mille lüürika keskendub just tavainimese hädadele. USAs üpriski kõmutekitav bänd, aga ausalt öeldes ma siin plaadil rassismi ei tunne, pigem just klassivõitlust ja Lõuna-Ameerika ühtsust.
Täitsa hea kuulamine. Neil Youngi vokaal võib üksikutel lugudel sutsuke tüütu olla ja siis ta tõmbab lambist välja ülihea rokkvokaali. Heliloojana on ta ka intrigeeriv ja ükski lugu siin polnud selline filler taustamuusika. Tugev plaat ja julgeks soovitada.
Stevie tulistab ja Stevie mööda ei pane. Vahepeal paneb kümnesse, seekord üheksasse. Terve plaat on hea kuulamine, aga siin selliseid legendaarseid hitte ei ole. Ma olin väga üllatunud, et see konkreetne album on 17. väljalase Stevielt. Mees ise oli siis 24-aastane. Tüüp ikka tootis haiget tempoga oma kvaliteetset muusikat.
Mulle lihtsalt tundub see album kohutavalt igav. Võibolla kui ma kuulaksin seda plaati mitu korda läbi, siis jääks midagi meelde, aga esmasel kuulamisel on tõesti raske ühtegi lugu siit meenutada. Ei aita ka fakt, et mulle see vokaal ei sümpatiseeri üldse. Võibolla mulle lihtsalt ei meeldi indie rock või see vaib.
Üks kuulatav lugu isegi ("The Booker Tease"), mis kestab vaid minuti. Ülejäänud oli küll eksperiment vaimses vastupidamises ja ma avastasin, et mulle laadne "avant-rock" ei istu kohe... üldse.
Produ on siin professionaalne, aga meloodiad, vokaal ja lüürika on ikka päris tüütud. "Blank Space" mulle meeldib, aga on ka võimalik, et ma olen lihtsalt vanast ajast Stockholmi sündroomi kukkunud.
See album lihtsalt venib ja venib. Juba enne albumi keskpunkti tahtsin, et see lõppeks.
Okei, "Wildest Dreams" on ka täitsa kuulatav.
Laadne Industrial Rock pole päris minu teema. Aga põnev kuulamine on ta ikka. Palju originaalseid mõtteid ja minu jaoks täitsa uut kõla.
Terve plaat on suht hedonistlik ja kirglik. "Closer" on kuidagi eriti isiklik.
Ma saan tunnistada, et plaat on uskumatu kunstiteos ja lähedane eneseväljendus, aga saan sama lausega ka öelda, et mulle see muusika väga peale ei lähe. 3/5
Nostalgiline kõla on tervel albumil. Väga meenutab Simon & Garfunkel lugusid ja mulle see täiega meeldib. Dylani vokaal pole kõige parem, aga see ei ärrita ka, ta ongi rohkem jutuvestjaks mõeldud. Kahju, et ma lihtsalt ei oska muusika puhul sõnu kuulata. Päris mitmel korral aga jäid kitarripartiid ja üleüldse lugude seaded kõrva. 4/5
Nagu kuulaksin K-Rose'i San Andreast mängides. Sellist kraami saaksin päris pikalt mängida, täiega siiras kõla ja ilus seade lauludel. 4/5
Täitsa meeldiv ja ajatu kõla. Ilus mix ja klassikaline songwriting ka, kuulaks pikalt veel edasi. Täitsa kujutan ette, kuidas ja miks tervel generatsioonil tekkis Elvise-hullus. 4/5
Kuidagi kehv mix, ma nagu kuulaks seda läbi mingisuguse toru. Väga palju kahtlaseid ideid ja kõlasid, mis ei tööta. Selline eksperimentaalne brit synthpop, mis mulle kuidagi ei istu.
Vokaalid on ikka päris kohutavad ja kriibivad kõrva. Omal ajal võis ta midagi huvitavat ja uut olla, aga praegu kuulates on see ikka piin.
1/5
Bänger esimesest loost. Quincy Jones ja Michael Jackson olid oma aja geeniused ikka. Pool albumit õõtsun elevusest ja funkist kaasa, siis tuleb "She's Out of My Life" ja ausalt öeldes natuke rikub selle vaibi. Album algab väga tugevalt ja lõppeb pigem nõrgemalt. Sp ei ole ta täis viit tärni, vaid 4/5.
Siin on paar sellist igavaseks bängerit peal nagu "Knights of Cydonia" ja "Supermassive Black Hole" ning ülejäänud album on ka hea kuulamine. Selline alternatiivrokk pole minu lemmikžanr, aga vähemalt teeb Muse seda väga-väga hästi.
2 head lugu ja ülejäänud on sellised... kesised ja unustatavad. Võibolla oli new wave'iga katsetamise aeg lihtsalt selline.
Ma ei oska nii hästi sõnu kuulata. Bob Dylan on ju siiski jutuvestja, ma peaksin suutma sealt mingi süžee välja võluda. Aga ma ei pea, kuna muusika ise on juba päris hea. 4/5.
Vana hea klassikaline kuulamine. Iga lugu on hea, mõni lihtsalt parem ja meeldejäävam (nt Proud Mary). Ma saaks CCRi ikka päris pikalt kuulata. 4/5.
Mõned bängerid ja üldiselt hea funk. Aga see vajub tugevalt ära bängerite vahel ja veits on tunne, nagu need pikad lood sobiksid rohkem laivkeskkonda ja vähem albumi peale. Keegi ansamblist väljaspool oleks võinud kriitilisema kõrvaga asjad üle kuulata ja pakkuda välja mingite pikkade segmentide lõikamist. 3/5
Üpriski isikupärane rokkalbum. Mulle kohati istub, kohati mitte. Vahepeal viskab see marimba või kõlapulkade või misiganes pillimäng üle, aga siin on päris lahedaid rokikäike ka. 3.75/5
Päris unenäoline ja piisava krutskiga kuulamine, et mulle meeldiks. Läks kiiresti mööda ja mõtlen, et võiks uuesti. 4/5
Ülimalt põnev kõla. Ma kujutan ette, et sellist Grimes räppi ma väga pikalt ei saa kuulata, aga ühe albumi kaupa oli see päris hea kogemus. Revolutsiooniline saund.
Mõnus kraam ja isegi kui poisid vahepeal mööda laulavad, on asi täitsa nauditav, sest see kõlab ehtsalt. 4/5
Ilus ja lihtne album. Mees ja kitarr, mõned pillid juures ja osav jutuvestmine. Kuidagi paneb mõtlema selliste õhtute peale, kus ümberringi on vaikus ja sa mängid kitarri ning laulad juurde, aeg mujalt lihtsalt seisab. Kaunis rahu. 4/5
Ei kriibi kõrva, kuid vajub kergelt taustale. Albumi ühtsust ei oska hinnata, aga mulle tundub, et see on kõik ühte patta ja midagi revolutsioonilist siin ei toimu. 3/5
See on täpselt selline asi, mida ma kuulaksin kuskil Viljandi folgil ja täiega vaibiksin kaasa. Sellist asja kuulaksin pikalt. 4/5
Minu jaoks kohutavalt igav ja Bono vokaal ei istu mulle üldse.
Natuke nagu The Smiths, aga rohkemate ja kõrgemate vokaalidega ning ameerika aktsendiga.
Ma mõistan, et see on üks kuradi vana album, mis pole klišeelik, vaid tekitaski neid klišeesid, aga ikka ei istu see plaat mulle. On arusaadav, kuidas Biitlid sellise muusikaga USA lavasid vallutasid, aga praegu see mõjub lihtsalt kehvade kaverite kogumikuna. Paul McCartney ja John Lennon nagu õpiksid veel laulma. 2/5
Osav pillimäng ja mõned huvitavad lood... aga pole päris minu tassike teed. Vokaal ei istu mulle üldse, pole mingit äratuntavat meloodiat, vaid selline "lauldes rääkimine". 3.25/5
Üllatavalt asjalik jõulualbum, ma tõtt öelda kartain palju hullemat. Väljaspool hooaega seda ri kuulaks, aga detsembri kuulamiste seas on ta kindlasti paremikus.
Päris põnev kõla on paljudel lugudel, hea produ juures (mis on piisavalt vahelduv ning võtab erinevatest žanritest šnitti). Samas mingi asi tundub selle albumi puhul lihtsalt... veider või mitte nii hea. Lood ei ole just meeldejäävad, aga äkki peabki lihtsalt rohkem kuulama.
Reitinguks 3.5/5, aga hinde mõttes pigem 4.
Mõne jaoks kindlasti oma kujunemisaastate põhiline muusika. Asjalik pop-punk, mille hulgas on ka ajatuid hitte. Aga kindlasti ka mitte-nii-pihta-laske.
See on nagu prantslaste A Tribe Called Quest, ainult et kiirema flow'ga. Lahe kõla ning väga chill, sellist asja saab pikalt kuulata. Räppari vokaal paitab kõrva. Aga kuidagi ühte patta vajub see kõik, lugusid väga hästi ei erista. 3.4/5
Palju põnevaid ideid ja harmooniaid. Ükski lugu kõrva ei kriibi, aga samas on ikka meeldivalt kuulatav. Mõni lugu läks mul Liked Songs nimekirja ka, aga mul on tunne, et siin albumil lihtsalt ei ole piisavalt midagi huvitavat, et olla 4 punni väärt, kõik lood on lihtsalt "OK", aga erakordset pole. 3.5/5, kaldub pigem 3 poole.
See punk kuidagi kõlab, nagu oleks pärit 90ndatest, aga tegelt on see 1986. a väljalase. Plaat on kehvasti mixitud ja looda pole meeldejäävad ega mingi vokaali meloodiaga, ega ta parim kuulamiskogemus ole. Ta saab plusspunkte selle eest, et mulle tundub ta edasiviiv ning uuenduslik, mõni kitarrrikäik on ka päris asjalik. Aga see muusika ikka pole minu tassike teed. 2.5/5
00ndate räpi üks tippe. Super loov album ja enamik sellest on kuld või vähemalt hõbe. Vaieldamatu lemmik siit on B.O.B. Ma väga tihti ei kuula räppi, aga siin on väga palju visatud sisse ka funki või r&b-d, mis mulle istub.
Uskumatult kõvasid riffe ja ilusaid folk rock käike on siin. Viimased lood albumil vajuvad ära, aga esimene pool on küll super kuulamine. Aqualung eriti on legendaarne. 3.6/5
Grunge'i ajastu üks esikalbumeid. Plaadil on ka suuri hitte, mis on mainstreami läinud, aga ülejäänud kraami kannatab ka kuulata (ainult vahepeal vajub tähelepanu ära). Chris Cornelli vokaal ja kõik need Drop-D käigud (vahepeal isegi Drop-C käigud, mis meenutavad Hadese muusikat) on legendaarsed ja väärivad oma kohta siin nimekirjas. 4.2/5
Täitsa igav album, mis lihtsalt möödus minu jaoks erilise tähelepanuta. Tundub, nagu John Lennonil polnud lähedal ühtegi kriitikut ning sai oma esimese sooloplaadi peale igast jama panna. 2/5
Põnev ambient muusika, siit saan päris palju kraami enda tööplaylistile juurde. Kindlasti oma ajast ees (1993. a tehtud), aga siin pole midagi nii... huvitavat, et oleks 4 punni väärt. 3.49/5
See on ikka etem kui U2 hilisem album, "Achtung, Baby!", mida kuulasin varem. Siin oskab Bono laulda vähemalt. "Sunday, Bloody Sunday" on täitsa asjalik ning teised lood ei kriibi kõrva ka. Eriti meeldib mulle see "40" harmoonia ja vaib. Selline 3/5.
Siin on päääris mõjukaid lugusid, aga ka sellist lahjemat kraami, kus mulle tundub, et Lou päris ei laula, vaid lihtsalt jutustab ja see vokaal kuidagi kergelt häirib. Muidu on kuulatav kraam, vahepeal paneb ta nilbustega üle. 3.2/5
Väga lahe blues rock, hea meelega kuulan sellist kraami. Oli piisavalt vimkasid ja põnevaid käike ka, et jääkski kuulama (eriti huvitavalt naisvokaali). 4/5
Todd võttis seeni ja sattus väga halvale tripile. Mõni üksik lugu on kuulatav. Üldiselt aga on plaat liiga eksperimentaalne ja miljon mõtet korraga jama. Halvasti mixitud pealekauba. 1.8/5
Pooled lood on siin super head. Ja olid juba mu Liked Songs nimekirjas. Selline kiiksuga muusika (ehk vist "trip hop"?) mulle meeldib. Mõni kahtlane lugu on siin küll, aga üldiselt on ta ikka tugev album.
Album on nüüdseks 50a vana ja ikka on siin plaadil väga uudset kõla, mida lihtsalt mujal ei leia. Tüübid olid ilmselgelt mingeid aineid tarvitanud terve oma muusikukarjääri jooksul, aga ma ei pahanda, sest tulemus on ju super. Pigem vähe selliseid hitte, mis jäävad kohe kõrva kummitama (nt Kashmir), ja rohkem huvitavat B-side laule. a ei teadnudki, et Led Zeppelin nii põneva saab olla. 4.3/5
Pole nii tugev kui Physical Graffiti, aga ikka hea plaat, mida saaks analüüsida päris pikalt. 3.8/4
Ajatu kõla. The Doors kuulub GOAT aruteludesse ja seda suuresti tänu Jim Morrisoni häälele ja olekule. Siin albumil on kindlasti mõned lood tugevamad kui teised (nt avalugu "Break On Through" on super), aga üldjoontes on siin kõik selline kraam, mis on iga kell hea kuulamine. 4.1/5
Ma ei tea, mida inimesed kuulevad selle Blackstar albumiga. Olevat "critically acclaimed", aga ma julgen väita, et kui sellel poleks Bowie nime peal, siis see ei meeldiks inimestele üldse nii palju. Siin ongi kõige häirivam just Bowie vokaal ja need meloodialiinid. Vahepeal tundub nagu suvaline jahumine, võibolla mõni üksik koherentne lugu ja story. Jah, see on sureva mehe viimane album, aga see ei tee plaati automaatselt heaks. Mõned pillipartiid on päris huvitavad, aga üldiselt pole see meeldiv kuulamine. 2.3/5
Kaunis album. Nagu Johnny isiklikult istuks kamina ääres ja mängiks sõpradele pilli. Tekib endalgi tahtmine mängida ja esitada ilusat muusikat. See, et Cash suutis seda 70-aastaselt nii hoolekalt teha, on muljetavaldav. 4.4/5
Palju huvitavaid mõtteid on siin, aga väga vähesed jäävad pähe kummitama. Kiiksuga muusika üldiselt meeldib, aga kiikse sel plaadil on vist liiga palju, et see kuidagi mõjuks. 3.2/5
Veidrad kõlad, halb mix ja vahepeal ka peapööritust tekitav laul (nagu see üks, kus terve lugu pendeldab vasaku ja parema kõrvaklapi vahel). Iga looga lootsin, et läheb paremaks, aga ei läinud. 2/5
Aus album, aga mitte midagi erilist. Kuulaks pikalt, aga miskit ei jää kõrvu. 3.3/5
Vot see oli üks hea Salsa. Peakski rohkem Ladina-Ameerika muusikat kuulama.
Ilus ja mõtestatud soul. Aga siin ei ole ühtegi sellist meeldejäävat lugu, millepärast ma seda albumit hakkaks uuesti kuulama. Üldiselt mõnus kogemus, 3.4/5
See album oleks revolutsiooniline, kui see oleks tehtud kuskil seal 40ndate-50ndate kandis. Aga see on hoopiski 1989. a plaat ja selleks ajaks ei olnud need kõlad enam huvitavad.
Kui keegi mängiks mulle selle albumi laivis ette praksuva lõkke saatel, siis see oleks ikka päris eriline. Aga tagantjärgi seda kuulates on see pigem "meh". Ilus blues, aga puudub erilisus. 2.9/5
Huvitavad mõtted, rütmid ja harmooniad, aga täiesti kohutav vokaal. Ei jäänud midagi kummitama ka. 2.8/3
0 lüürikat, aga see muusika ikka kuidagi suudab rääkida mu hingega. Herbie Hancock mulle väga istub, see plaat ka. Lood pole just kuidagi ühendatud ja raske on leida neile mingit ühist alust, aga tervikuna on teda ikka hea kuulata. 3.9/5
Siin albumil on 2 ühte kõige paremat lugu üldse (Shout, Everybody Wants To Rule The World) ning ülejäänud kraam siin plaadil on stiilitruu, aga jäävad ikka eelmainitule kõvasti alla. Super 80ndate kuulamine, 4.3/5
Ainulaadne kõla, jah. Aga see on veider olemine veidraks olemise eesmärgil ja mul tegelikult kõrvad veits ajavad verd sellise muusika peale. Dissonantsil on oma koht ja aeg ja PJ Harvey ei kasuta seda minu meeldimise järgi. 2.3/5
Lahe kombinatsioon popist, süntist, jazzist... Mulle täiega meeldis see kuulamine. Vokaal polnud selline tüüpiline inisev britpop ka ja nii palju oli sellist kiiksuga kõla, mis mulle istub. 4.1/5
Enne albumi kuulamist oli mul juba 8 lugu siit Liked Songsis. Ilmselgelt mulle meeldib Dire Straits ja see album on ikka ülimalt tugev debüüt. On kuulda ka Mark Knopfleri igaveseid käike ja ta geniaalsust heliloojana. Terve bänd toetab Marki jumalikku kitarrimängu suurepäraselt ja kõik on kenasti tasakaalus. See plaat on kindlasti läbi aegade üks parimaid kergema roki albumeid. 4.6/5
Groovy. Selline mitte-nii-sügav ja pigem igapäevane lüürika, mulle täitsa meeldib. Oma ajastu jaoks vast revolutsiooniline kõla. Hea kraam, võiks veel kuulata. 4.3/5
Valus ja logisev brit-pop 80ndatest. Muusika on tehtud veidraks lihtsalt sp, et see oleks veider, aga sel pole mingit head kiiksu, mis selle kuulatavaks teeks. See üks hitt "Don't You Want Me" veidike tõstab albumit, aga see on tõesti üks ainsaid kuulatavaid asju siit. 2.4/5.
Esmamuljed võivad väga petlikud olla, eriti seda albumit kuulates. Plaat algab metal looga, aga käib läbi hoopis punki, funki, ska, rock ja soul muusika. Päris vägev kuulamine ja see kuidagi mõjub värske hingetõmbena. Mulle täitsa meeldis, 3.9/5.
Hea taustamuusika ja sellist laivi kuulaksin ma küll, aga siin ei ole midagi erilist. Bruce'i energia on lihtsat pakatav. 3.4/5
Põnev ja kuidagi palju iseloomu näitav plaat. Siin ühtegi sellist bänger hitti pole, aga pika kuulamise peale ei tüdinenud sellest stiilist. Minu jaoks just täitsa piisavalt kiiksu, aga mitte midagi erilist. 3.4/5
Vägev album, mul hakkas täitsa kahju, et pole enne seda kuulanud. Täis originaalseid ideid ning osavat laulmist (millest Bono vaid unistaks). Selline solid 4.2/5
Päris kõva plaat, Lemmy mängib bassi nii unikaalselt ja ta hääl on terves rokis täitsa ainulaadne. Esimene pool plaadist olin üpriski elevil ja tatsasin jalaga kaasa, aga teisel poolel natuke vajus ära. Head riffid, aga veits liiga ühte patta andmine. 3.6/5
Kuidagi meenutas mulle Police'i eksperimentaalsemaid lugusid ja Stingi vokaale. Väga lahe ambient kõla ning palju põnevaid harmooniaid. Pille on täpselt parasjagu mängitud, ei ole suvalist müra.
3.9/5
Hea algus thrash metal žanrile. Pillimängus on tunda hinge ja inimlikkust, aga samas on see kuradi täpne ja siin on meeldejäävaid riffe kuhjaga.
Vokaal on plaadile sobiv, aga pole päris minu maitse (eelistan meloodilisemat laulu). Mõned lood lisan kindlasti enda jõusaali playlistidesse. 3.4/5
Kaks suurt revolutsioonilist lugu "Girls Just Want to Have Fun" ja "Time After Time" näol, aga ülejäänud album on sellise pendeldava kvaliteediga ja pigem tavalise 80ndate kõlaga. Enam-vähem kuulatav plaat ja vahepeal on siin huvitavaid mõtteid meloodiaid, aga ma nt seda vinüülina ei ostaks. 2.9/5
Nevermind on kindlasti etem plaat. Siin on paar väga head lugu, ülejäänud on sellised OK-hea skaalal. Isegi kui see on Cobaini puhas emotsionaalne väljendus, siis see polnud nii hea kuulamine, kui kõik see haip endas eeldas. 3.5/5
Täiega kiiksuga plaat. Kindlasti pole iga kell kuulamiseks, aga mulle see meeldib. Twigsi kõrge ja õhuline vokaal täiega aitab kaasa sellise ohtliku ja tundmatu atmosfääri loomisele. Otsest bängerit siin plaadil ei ole, aga nullist lõpuni kuulata seda on küll hea kogemus. 3.4/5
Mulle haigelt meeldib siinne stiil ja see plaat. Kuidagi tuletab meelde aega, kus ilma suuremate abivahenditeta ikka suudeti heal tasemel muusikat teha, Carpenterid olid selles osas professionaalid ning nende laulukirjutajad ja -seadjad ikka oskasid neid lugusid huvitavaks teha.
Vokaalharmooniad on siin super kõlaga ja ma kahtlustan, et sellist stiili ma saaksingi kuulama jääda. Reaalselt nii hea värske hingetõmme kõikide teiste albumite vahele. Inspireerib kohe pilli kätte võtma ja midagi huvitavat mängima. 4.7/5
Kui ma oleksin tiinekas ja nad oleksid mu kohalik bänd, kes on põhimõtteliselt ainuke bänd piirkonnas, siis kuulaks. Muidu on ikka kohutavalt igav rokk. Weezer ilma šarmi, ilma mõtteta ja ilma meeldejääva vokaali/pillimänguta. 2.2/5
"Hotel California" ja "Life in the Fast Lane" siin plaadil, uskumatud lood ikka. Eagles on super kuulamine neile, kes soovivad oma sõpradega pille kokku mängida. Iga instrument täidab siin oma väikest osa ja panustab bändi üldisesse kõlasse, kuid igaüks saab mingi hetk särada ka.
Eagles on roki üks etalone, super vokaalid ka. 4.2/5
Ida-ranniku flow on siin tugev. Kohati Jazz Hop kõlaga palad on mõnusad. Ma lüürika osas ei oska kaasa rääkida, aga musikaalselt on küll hea plaat. Nas on siiski räpimaailmas üks GOATidest. 3.7/5
Üldse ei istu see "korda-mööda" asjade ütlemine ja Run-D.M.C vokaalide stiil. Ma võin tõdeda, et nad olid tol hetkel revolutsioonilised, aga hetkel on neid ikka pigem kehv kuulata. Instrumentaalid on ka algelised ja korduvad, võibolla oli üks huvitav riff terve albumi peale. 2.4/5
Enne kuulamist arvasin, et "Karma Chameleon" on plaadil ainuke hea lugu ja ülejäänud tuleb selline tüüpiline piinarikas britpop. Aga assa kurat, täitsa huvitavad lood, pädev laulmine ja head vokaalharmooniad taustalauljatega. 3.8/5
Biitlid jõudsid natuke seeni võtta ja india kultuuri kogeda. Tulemuseks plaat, kus on küll häid lugusid peal ja 3-5 väga tugevat pala, aga vahepeal on album pigem taustamuusika. 1967. a kohta ikka vägev muusika. 3.8/5
Bänd, mis on laivis vast palju põnevam kui plaadi pealt kuulates. Palju (edukaid) covereid ning The Isley Brothersit on lõputult sämpeldatud, aga siin pole otseselt midagi nii põnevat või hiti-laadset. Lihtsalt tohutult pädevate tüüpide poolt tehtud head viisakat funk-soul-muusikat. 3.4/5
Siin on mitu head lugu, aga nende off-trackide puhul juhtub ette kõrva kriipivaid asju. Iseloomulik album, aga ma 4 sellele ei saa anda. 3.45/5
Lahe album. Eriline kõla ja paras kunstiteos ikka. Kiiksuga muusika ja mulle see istub. 4.1/5
Glam Rocki üks menukaimaid esindajaid. Ma olin üllatunud, tegelt oli album täis head kraami ja muidugi super kitarrimängu. Trummipartiid on head ning David Lee Roth laulmine on alati iseloomulik. Väärt kuulamine, 3.9/5.
Pretensioonikas ja mitte alati parimal moel. Mõni lugu on täitsa huvitav, aga mulle selle laulja vokaal ei istu kuidagi üldse. Ja tundub, nagu nad teeksid muusikat "intelligentsele" publikule, aga see kuidagi ei tööta. 2.8/5
Esimene pool albumist on tõesti hea tänapäevane rokk. Teisel poolel veits vajub ära, aga ikka kuulatav kraam. See plaat natuke liiga palju kaldub Sob Rock territooriumile, terve see kõla on lihtsalt melanhoolne. Aga ühte albumit kannatab ikka kuulata. 3.7/5
Kiire, energiline anti-establishment punk. Laulusõnadest pole kottigi aru saada. Seda oleks vist hea kuulata mingi alkouimas kuskil mosh pitis. Aga niisama istudes, mkm. 2.1/5
Mehed olid vast seeni teinud natuke. Veider blues, mis vahepeal ei jõua kuhugi. Pole päris minu teema, aga oli OK taustakuulamine. 2.4/5
Aktiivne, poistel palju energiat. Mõned lood on täitsa meeldivad, aga enamjaolt läheb see ühte patta, stiilivahelduvust väga pole. Kui ma kuulaksin sõnu, siis oleks vast etem kuulamine. 3.3/5
Põnev lugeda Creami ajaloost. Enne ei teadnudki, et nad olid nö rokk-supergrupp ja et nad olid koos vaid ca 3 aastat. Plaadil on palju huvitavat mängimist, lood pole pelgalt I-IV-V blues. Aga juba siis oli tunda, et mängijad kuidagi konkureerivad üksteisega ja meeldejäävata liinidega lugusid on pigem vähe. "Sunshine of Your Love" tervet plaati ei päästa. 3.4/5
Beastie Boys ei lase mööda. Siit on tulnud nii palju inspiratsiooni muule hip-hopile ja tüübid oskasid teha lugusid nii, et lihtsalt tekib vaib koguaeg kaasa õõtsuda. 4.1/5
